Pinnakatted tsinkimine ja pulbervärvimine või..?
Süüvimata väga põhjalikult tehnilistesse nüanssidesse, anname siinkohal lühiülevaate kolmest enamkasutatavast metallpindade pinnakatte variandist.
1. Tsink + pulbervärv on teatud juhtudel kauakestev kena tulemust garanteeriv lahendus, mida propageerivad paljud tootjad lihtsuse ja mugavuse tõttu. Samas on medalil ka varjukülg – pulbervärvitud pindu ei saa teiskordselt üle värvida ega värviparandusi teha. Seega on pulbervärvi valimine nagu üheotsapileti ostmine, kust tagasiteed ei ole. Kui tahate värviparandust teha, tuleb terve detail üleni värvist puhastada ning tervenisti üle värvida.
Tsinkimisel on liugvärava ostjate jaoks veel üks oluline puudus: kuna tsingikiht ei ole tavaliselt täiesti sile (tsingivannis ujuv räbu kleepub tsingitavate detailide pinnale), siis võib muutuda ebaühtlaseks ka värava liikumine. Liugvärava liikumissujuvuse puudumine koormab nii rullikuid kui ka automaatikat. Tsingivannist üleskorjatud räbuga kaetud konsoolis ei saa kasutada Aldermani premium-rullikuid, mis tagavad värava eriti pika kasutusea ja valmistatakse rätsepatööna eriti väikse, 1,2mm õhuvahega rulliku ja liugvärava konsooli vahel.
Ülaloleval fotol näete, mis juhtub kui tsingitud väravalt irdub pulbervärv.
Vahel on juhtunud ka seda, et tsingivannis käinud värav tõmbab “propellerisse” või deformeerub muul viisil. Kuna kõverdunud väravat päris sirgeks ei saagi, halvendab see värava kasutusomadusi, millele hea lahendus puudub.
2. Tsink + vedelvärv on oma tehnoloogilise eripära tõttu veidi kallim lahendus, kuid jätab võimaluse lokaalsete värviparanduste tegemiseks või isegi terve detaili ülevärvimiseks. Kui näiteks kord 10 aasta jooksul juhtub, et mõni auto üritab poolavatud väravat kaasa haarata, või ei saa värske roolikeeraja enne aeda pidama, siis on võimalik sama aeda, tiib-või liugväravat edukalt taastada. Gaasiga kuumutades rihib osav meister värava raami või aiaelemendi taas sirgeks, lihvib ja krundib vigastatud kohad ja värvib uuesti üle – pärast sellist noorenduskuuri näeb aiaelement või värav välja ning töötab nagu uus. Ja kui kunagi värskendate maja välisilmet ning tahate ka väravale ja piirdele uue näo anda, siis on teil vabad käed ka metallosade ülevõõpamiseks.
Piltlikult öeldes on selline kombinatsioon nagu kindlustuspoliisi ostmine – veidi kallim soetada, kuid avarii korral märksa odavam taastada.
Värvi püsivuse seisukohast on aga oluline tsingipinna korralik passiveerimine. Tsingipajas viletsalt passiveeritud pind on värvimiseks liiga libe ning värv ei jää sellele pidama, nagu näha allolevalt pildilt: tugirulliku juures on irdunud suur värvitükk.
3. Tsinkimine tagab korrosioonikindluse ainult tsingiga korralikult kaetud pindadel. Varjatud kohtadesse ja mikropragudesse tsink ei jõua ning need kohad hakkavad peagi roostetama. Tulemus on näha alloleval fotol – värav käis tsingivannis ning raami sisse olid puuritud suured augud, et tsink igale poole sisse pääseks, kuid juba mõni nädal hiljem ilmusid esimesed roostenired.
Siit edasi jõuame tsinkimise ühe suurima puuduseni: selleks, et sulatsink pääseks katma kõiki metallpindu nii seest kui väljast, tuleb terastorudesse puurida augud. Tsink peab voolama toru ühest otsast sisse ja teisest välja. Ehk iga toru peab olema avatud kahest otsast. Neid auke aga hiljem kinni keevitada ei saa. Tsingitud pinda ei saa üldse keevitada – selleks tuleb tsingikiht eelnevalt eemaldada, mis muudaks kogu ettevõtmise väärtuse küsitavaks. Ka visuaalses plaanis ei ole auklikuks puuritud värav kena.
Pinnakatted, milline on siis metallpindade jaoks parim lahendus?
Et aukude läbipuurimisega väravate ja piirete ilu mitte rikkuda, kasutab Alderman juba aastaid laevavärve. Rahaliselt ei ole see kallim kui eelnevad variandid, kuid omab mõlema eelmise variandi plusse ilma miinusteta: laevavärvid pakuvad väga head pikaajalist korrosioonikaitset, on lokaalselt ülevärvitavad, ei kooru ega murene. Peale selle on neil üks väga tänuväärt omadus: kui tsinkimine ja pulbervärvimine “tapab” sepiste eheduse ja ilu nii nagu õlu pastöriseerimine tapab selles elu (olete ju mõnes ehituspoes näinud masstoodetud, “korrosioonikindlaid” ja odavailmelisi aasia päritolu “sepistega” kaunistatud riputuspotte, ronitaimede redeleid, katusealuste tugikonstruktsioone jne.), siis vedelvärviga (ja eriti pitsliga) värvitud sepistes toob värvikihi paksuse varieeruvus ning erinev struktuur välja sepiste eheduse ja ilu. Eriti siis, kui mõne erilisem element on efektvärviga (“antiikhõbe”, “vana kuld”, …) üle pintseldatud.
Ka tavaliste vedelvärvidega kaetud metallpindu on vajadusel võimalik renoveerida või üle värvida: alloleval pildil on üks 20 aasta vanune värav saanud uue värvikuue.
Koduseks kasutamiseks on tänapäeval saada ka juba “Direkt auf Rost” (otse roostele) kantavaid kattevärve, mis nakkuvadki otse roostes pinnaga ning moodustavad roostega reageerides pikaajalise ja tugeva kaitsekihi. Näiteks Alpina toodab selliseid värve.
